kuidas eristada sõpru headest tuttavatest või siis lihtsalt tuttavatest?

Mida aeg edasi seda enam uusi inimesi kohtan ja saan tuttavaks väga meeldivate inimestega, kes võivad mulle esmapilgul väga sümpaatse ja hea mlje jätta. Mitte, et nad seda hiljem enam poleks, aga mul on see viga, et lasen inimesed liiga kergesti endale südamesse ja võtan kkohe väga omaks. Siis juhtub aga see, et hakkan endast liiga palju andma. Mulle meeldib tegelikult anda ja head teha, aga ma tunneta kunagi seda piiri. Ükshetk lihtsalt teed ja annadest endast kõik ära. Oled see õlg, kus nutta saab, see inimene, kes kuulab ja annab nõu, see inimene, kes on ALATI toeks, see inimene, kes on ALATI abiks ja annab kõik käest ära, et näha endale lähedasi inimesi õnnelikena. Siis tekib, aga see olukord, et üksgi heategu ei jää karistuseta. Muidugi see ei kehti kõigi mu lähedaste inimeste puhul, aga siit jooksebki see piir, kus Sa saad aru, et kes on sõbrad ja kes on lihstalt head tuttavad kellega on hea koos olla ja kellega peaks hoidma seda piiri, et liigselt endast ei annaks, sest ükskõik kui meeldiv see tunne ka poleks, et saab inimestele head teha, tuleb hoida piiri. Lihtsalt, mitte, et iga heateo eest peaks midagi vastu saama, ei , ma ei mõtle üldse seda. Lihtsalt, siis kui endal on sellised olukorrad, kus lihtsalt oleks vaja, et sõbrad ise märkakasid ja oskaksid tulla toetama, kasvõi lihtsalt Sinuga istuma ja jagama, kas sisi kurbust või rõõmu, siis on vähe neid, kes seda tegelikutl ka teevad. Enamus inimesi ongi sellised, kes lihhtsalt võtavad, võtavad, võtavad ja vastu ei anna mitte kui midagi. See on tohutult kurb minusgugusele iniemsele, kes annab alati endast kõik. Tähendab, kõigil on kiiire ja kõigil on tegemist, aga , kui Sa näed, et Su sõbral on raske, siis ei ole see aeg, et pöörata selga vaid võtta ennast kokku ja olla toeks ja mina leian, et kui seda ei tehta, siis ei hoolita piisavalt. Sellistel hetkedel Saadki aru, kes on need inimesed, kedategelikult väärtustada tuleb. Need kes viitsivad märgata ja hinnata neid lükkeid mida oled varasemalt teinud. Kohutav, kuidas iniemse loomuses on kõigega liiga kähku ära mugavneda. Hakataksegi võtma asju for granted ja sisi tekivadki need situatsioonid, kus Sa enam ei märka seda head mida Sulle tehakse ja mitte, et Sa ei taha, Sa ei tule sellepealegi, et võiks nagu midagi vastu teha, võib-olla Sa ei tule isegi selle peale, et keegi üldse Sinu nimel pingutas. Sa ei märkagi endam seda, mis Su ümber toimub. Alles siis, kui jäädakse ilma kellegist/millegist täpselt selle ah-ta-on-niikuinii-minu-jaoks-olemas attitude pärast ilma, õpitakse kõike hindama, aga siis võib ju olla juba liiga hilja. Keegi on Sinus võib-olla selleks hetkeks juba sügavalt pettunud ja ei oskagi Sind enam sama pilguga vaadata. Sellesuhtes, et miks hakata üritama maja päästa siis kui ta juba lagunenud on, miks mitte hoolitseda selle eeest, et ta ei laguneks. Miks mitte panna natuke aega ja energiat sellesse, et asi pagal püsiks. Miski ei toimi ilma pingutusteta. Take no relationship for granted and don't wait til' you're facing the fact "you don't know what you got, til' what you got is gone", start working today and don't let your relationships fall apart, work for them...