Eile pidasin parima sõbrannaga päris tõsise vestluse maha ja see pani mõtlema mind jälle selle peale, et miks on need sellised hetked vahepeal nagu on. Need nö. mõõnaperioodid, kus mõtled, et kõik on nii hull, et enam hullemaks minna ei saa ja siis juhtub ikka midagi hullu ning tekibki see täiesti jõuetu tunne, et ei olegi nagu enam isu midagi edasi teha. Lõpetad mingis surnud punktis, edasi liikuda ei oska ja mõtled, et täiesti lõpp, kõik on täiesti perses. Tegelt ei ole nii, see läheb üle ja kõik läheb paremaks, aga samas võib täiesti kindel olla, et neid hetki tuleb elus veel väga palju. Lihtsalt I believe that everything is happening for a reason, et noh, kõik on milleksgi ikkagi lõpuks hea. Isegi kui on mingi hetk see periood, see täielik langus, siis tuleb endale selgeks teha, et igale langusele järgneb tõus. Selles ei tohi kahelda!! See ei pruugi juhtuda täna, homme, kuu aja pärast, see võib isegi võtta aega mitmeid kuid, aga lihtsalt, peale kõiki jamasid oleme jälle palju tugevamad ja saame veel sirgema seljaga edasi minna. Saame endale öelda since I made it here, I can make it everywhere. Sest nii ongi.
Üks asi, mis minu puhul on veel väga jube omadus on see, et tuleb suuta enda jaoks prioriteedid paika panna ja erinevad valdkonnad eraldi hoida. Näiteks, et kui ühes valdkonnas läheb halvasti, siis tuleb see täiesti eraldi hoida teistest valdkondadest. Ma ise tean hästi, et see on vale, aga ma alati ikkagi käitun nii. Ma lasen liiga palju ühtedel probleemidel teisi valdkondasid mõjutada. Üritan väga sellest lahti saada, aga ega vist ei õnnestu. Pluss siis veel muidugi see, et tuleb aru saada, et need asjad mis elus hästi ei lähe, ei peagi järelikult minema, some things just ain't meant to be. Isegi, kui hetkel tundub, et ei kujuta ette mis saab kui läheb kõige hullemat moodi, siis lõpuks saame ikka ju aru, et see pidigi nii minema, et see ei olnudki loodud teistmoodi minema. Ma usun tugevalt saatusesse ja see määrab kõik, seda ei saa muuta. Lihtsalt peame sellega leppima ja suutma oma elu nii elada, et oleksime sellega rahul. Sest, et what's the use of always complaning about your life, we have to live it with joy and never regret any second of it. Hetkede kahetsemine on kõige lollim asi üldse, nagu ma ütlesin, kõik juhtub millegi pärast ja iga asi on milleksgi hea, ehk ei tasu kahetseda asju mis tehtud on, sest, et lõipuks saame aru, et see siiski oli milleksgi hea!!
No comments:
Post a Comment